Kõhuplastika, rasvaimu ja bariaatriline kirurgia

“Kaal oli läinud. Aga kõht jäi.”

Ma olin enda üle uhke. Olin muutnud söömist, liikunud rohkem ja teinud ära töö, mida olin kaua edasi lükanud. Aga kõht jäi. See ei olnud enam vana ülekaal, vaid pigem jälg sellest ajast. Nahk, mis trenniga ära ei kadunud. Ja ausalt, see ajas vahel rohkem närvi kui kaal ise. Riietega oli kõige tüütum. Paned püksid jalga, kõik on peaaegu hästi, aga kõhu juures ei ole. Kleidiga sama. Ma ei tahtnud enam kogu aeg mõelda, mida riided varjavad.

Kõhuplastika ei olnud minu jaoks unistus ideaalsest kehast. Tahtsin lihtsalt, et keha tunduks jälle loogiline. Et see sobiks paremini sellega, kuhu olin ise juba jõudnud. Täna ei vali ma riideid ainult kõhu järgi. Ja ma ei kontrolli enam iga kord peeglist seda ühte kohta. See ei ole dramaatiline muutus. Aga minu jaoks väga suur.

“Pärast lapsi tundsin, et mu keha jäi kuhugi vahepeale kinni.”

Pärast rasedusi teadsin, et keha muutub. See ei olnud mulle üllatus. Aga ma ei osanud arvata, et mõned muutused jäävad nii püsivalt alles.

Kõige rohkem häiris kõht. Mitte ainult välimuse pärast. Pigem sellepärast, et keha ei tundunud enam päris minu oma. Riided istusid imelikult, kõht ei hoidnud nii nagu varem ja ma tundsin end pidevalt natuke ebamugavalt. Proovisin liikuda, paremini süüa ja lihtsalt aega anda. Mingil hetkel sain aru, et see ei ole enam minu pingutuse küsimus.

Kõhuplastika otsus ei tulnud kiiresti. Mõtlesin kaua, kas peaksin lihtsalt leppima. Aga lõpuks tundsin, et mul on lubatud tahta end oma kehas paremini tunda. Taastumine võttis aega, aga olin selleks valmis. Täna ei tunne ma, et oleksin saanud “vana keha” tagasi. Pigem tunnen, et olen oma praeguse kehaga rohkem rahu teinud.

“Ma ei tahtnud uut keha. Tahtsin, et vana tunne lõppeks.”

Minu jaoks ei olnud kõhuplastika otsus seotud sellega, et tahaksin välja näha nagu keegi teine. Ma ei tahtnud uut keha. Tahtsin lihtsalt, et mind ei saadaks iga päev tunne, et kõht ei kuulu enam päriselt minu juurde. See tunne tekkis vaikselt. Alguses mõtled, et küll keha taastub. Siis harjud peitma. Siis valid riideid nii, et need midagi varjaksid. Ja ühel hetkel saad aru, et see mõjutab rohkem kui ainult peeglipilti. Kõige raskem oli see, et väljastpoolt ei pruukinud keegi aru saada, kui palju see mind häiris. Ma ei olnud õnnetu inimene. Ma elasin oma elu, tegin oma asju, aga selle ühe teemaga oli kogu aeg sisemine pinge.

Kõhuplastika oli minu jaoks otsus see pinge lõpetada. Mitte dramaatiliselt, vaid väga praktiliselt. Kui nahk on lõtv ja kõhupiirkond ei taastu, siis ainult mõtlemisega seda ei muuda. Nüüd tunnen end lihtsamalt. See on vist kõige parem sõna. Lihtsam on riideid valida. Lihtsam on peeglisse vaadata. Lihtsam on oma kehas olla.

“Ma olin juba muutunud, aga riided rääkisid ikka vana lugu.”

Minu jaoks algas kõik riietest. Ma võisin olla paremas vormis, liikuda rohkem ja tunda end tugevamana, aga riided ei istunud nii, nagu ma ootasin. Kõhu juures oli alati midagi valesti. See tegi mind vahel vihaseks. Olin ju pingutanud. Olin muutnud harjumusi. Olin enda üle uhke. Aga kui panin selga püksid või kleidi, tuli vana tunne tagasi. Nagu keha ei tunnustaks seda tööd, mida ma olin teinud. Mingil hetkel sain aru, et probleem ei ole enam selles, et peaksin “veel natuke alla võtma”. Probleem oli lõtvunud nahas ja kõhupiirkonna kujus. See oli vabastav arusaam, sest ma lõpetasin enda süüdistamise.

Täna on kõige suurem erinevus selles, et riided ei ole enam vaenlane. Ma ei vali neid ainult varjamiseks. See võib tunduda väike asi, aga minu jaoks muutis see igapäevaelu väga palju.

“Kõht ja küljed ei olnud lihtsalt enam tasakaalus.”

Minu mure ei olnud ainult kõht. Mind häiris kogu keskkoht… kõht, küljed ja see, kuidas riided keha ümber hoidsid. Mul oli tunne, et proportsioonid on paigast ära. Mitte nii, et tahaksin täiesti teistsugust keha. Pigem tahtsin, et keha oleks jälle rohkem tasakaalus. Et ma ei peaks kogu aeg mõtlema, kuidas seista. Mida selga panna. Millise nurga alt midagi vähem välja paistab.

Minu puhul oli mõistlikum korrigeerida kõhupiirkonda tervikuna. See ei tähendanud lihtsalt “vähem rasva”. Eesmärk oli parem kuju, parem proportsioon ja loomulikum tasakaal. Taastumine vajas planeerimist. Töö, kodu, liikumine. Kõik tuli korraks ümber mõelda. Esimestel nädalatel ei ole mõtet endale valetada, et saab kohe kõike teha. Keha vajab aega. Kõige rohkem olen rahul sellega, et tulemus ei tundu üle tehtud. Lihtsalt keha on rohkem minu moodi. Paremas tasakaalus.

“Mind häiris just alakõht. Väike asi, aga minu jaoks igapäevane.”

Minu puhul ei olnud asi kogu kõhus. Mind häiris kõige rohkem alakõht — see piirkond, mis jäi riiete all ette, mida ma pidevalt korrigeerisin ja mida ma ise kõige rohkem märkasin. Väljastpoolt oleks keegi võib-olla öelnud, et see ei ole suur probleem. Aga kui sa mõtled sellele iga päev, siis on see sinu jaoks suur. Mitte dramaatiline, aga väsitav.

Ma ei tahtnud teha rohkem, kui vaja. See oli minu jaoks oluline. Tahtsin aru saada, kas minu puhul piisab väiksemast korrigeerimisest või on vaja suuremat operatsiooni. Kui sain aru, et probleem on peamiselt alakõhus, muutus otsus palju lihtsamaks. Mulle meeldis mõte, et lahendus saab olla täpne, mitte üle pingutatud. Taastumine oli minu jaoks ka psühholoogiline protsess. Alguses vaatad keha väga tähelepanelikult, võib-olla liiga tähelepanelikult. Aga ajaga hakkab kõik rahunema ja tulemus muutub loomulikumaks.

Täna ei ole see piirkond enam esimene asi, mida ma märkan. See ongi minu jaoks kõige suurem muutus. Mitte see, et keegi teine midagi ütleks, vaid see, et mina ise ei jää enam sinna kinni.

“Vanusega muutus keha vaikselt. Ühel hetkel tahtsin midagi enda jaoks teha.”

See ei olnud kiire otsus. Keha muutub aastatega ja paljuga ma leppisin. Aga kõhupiirkond hakkas mind lõpuks rohkem häirima, kui tahtsin endale tunnistada.

Ma ei tahtnud noorem välja näha. Tahtsin lihtsalt tunda, et ma võin enda eest hoolitseda ka selles eluetapis. Et ei pea kõigega leppima ainult sellepärast, et “nii lihtsalt on”. Kõige olulisem oli loomulik tulemus. Ma ei tahtnud midagi äärmuslikku. Tahtsin, et peeglist vaataks ikka mina ise vastu.

Taastumine võttis aega ja õpetas kannatlikkust. Täna tunnen, et tegin õige otsuse.

“Ma kartsin kõige rohkem seda, kas saan taastumisega hakkama.”

Ma olin otsust peaaegu valmis tegema, aga taastumine hirmutas mind. Mitte ainult valu pärast. Pigem praktilised asjad: kuidas ma kodus hakkama saan, kui kaua pean puhkama, millal saan jälle normaalselt liikuda. Mul oli vaja teada, et ma ei lähe sellesse pimesi. Kõhuplastika ei ole väike asi ja ma tahtsin olla ausalt valmis selleks, mis pärast operatsiooni tuleb. Esimesed päevad olidki sellised, kus tuli olla rahulik ja leppida sellega, et keha juhib tempot. See ei ole aeg, kus tõestad, kui tubli sa oled. See on aeg, kus lased endal paraneda.

Kõige rohkem aitas mind see, et olin koduse elu ette planeerinud. Puhkus, abi, mugavad riided, rahulik rütm. Need väikesed asjad tegid taastumise palju lihtsamaks. Kui esimesed nädalad mööda said, hakkasin tundma, et otsus oli õige. Mitte ainult tulemuse pärast, vaid sellepärast, et olin lõpuks midagi enda jaoks teinud.

Mõtlen, et hirm taastumise ees oli arusaadav, aga see ei olnud ületamatu. Oluline on lihtsalt mitte kiirustada ja kuulata juhiseid.

“Ma ei olnud enam ülekaalus, aga keha ei tundunud valmis.”

Seda on natuke raske seletada.Ma ei olnud enam samas kohas, kus varem. Kaal oli parem, enesetunne oli parem, harjumused olid muutunud. Aga keha ei tundunud ikka lõpuni kaasa tulnud. Kõht meenutas mulle aega, millest olin juba välja tulnud. Nagu vana peatükk, mis oli füüsiliselt veel alles.

Kõhuplastika oli minu jaoks väga isiklik otsus. Ma ei teinud seda teiste inimeste pärast. Tegin seda selleks, et ma ei peaks iga päev oma vana teekonda kõhu kaudu uuesti nägema.

Taastumine võttis aega. Alguses tahad kohe aru saada, milline lõpptulemus tuleb, aga tegelikult kujuneb kõik rahulikult. Kõige suurem muutus tuli siis, kui märkasin, et ma ei mõtle enam sellele piirkonnale nii palju.

Üks peatükk sai lõpuks kinni pandud.